Käes on neljas nädal, kus ma pea iga päev järjest kaatri juures olen toimetanud. Esmalt siis sõuvõllist.
1) Tegin nii, et ostsin uue võlli tarvis esmalt vajalikus mõõdus roostevaba tooriku. Tegin joonise juurde ja saatsin just eile Hiiumaale. Seal treitakse koonused ja lõigatakse keermed.
2) Pikalt kõhklesin ja kahtlesin reduktori osas. Kust ma ka Strizi kohta ei loe, pea igamees kurdab reduktori häälekuse pärast. Võtsin astuda samme, et reduktori lärmakust ja võimalikku vibratsiooni vähendada. Valmistasin uued reduktori kandurid, sellise arvestusega, et nüüd hakkab see kummipatjadel asetsema ja mitte enam jäigalt kere küljes.
3) Seoses elastsete kummipatjadega hoolitsesin selle eest, et sõuvõlli tõukejõud enam otse reduktoril ei lange. Selleks otstarbeks hankisin sõuvõllile kinnituva survelaagri. Survelaagri korpuse valmistamisele kulus päris palju aega - püüdsin asja lahendada nii ratsionaalselt, kui võimalik, kuid siiski piisava tugevusvaruga. Hoolitseda tuleb selle eest, et kaatri tiiviku veojõud selliselt kerele toetuks, et kuskilt midagi ajapikku ei praeguneks ega laguneks.
Survelaagri kasutuselevõtuga otsustasin loobuda sõuvõlli reduktoripoolsest kummilaagrist.
4) Kuna reduktor saab nüüd vabalt kummipatjadel võbiseda, siis peab ka sõuvõlli ja reduktori vaheline ühendus seda võimaldama. Lühikese kardaani lasin valmistada (loe: lühemaks teha) wolksvagen golfi poolassist. Õigupoolest on see lühikene kardaan valmis tehtud juba ca 10 aastat tagasi ühe teise (minu jaoks esimese) paadi ümberehituse jaoks aga see projekt ei saanud kunagi valmis ning vajalik varuosa jäi riiulile oma aega ootama. Kummaline on see, et kardaani pikkus klapib täpselt sellega, mida nüüd kaatril vaja läheb.
Järgnevalt siirdusin kaatri põhja alla.
1) Avastasin, et tüüri võll oli kõver - ilmselt juba tehasest. Lõikasin võlli peaaegu läbi, jätsin keevituseks piisavalt ruumi ning keevitasin lõpuks õiges asendis uuesti kokku.
2) Tiiviku kaitseks oli kaatri põhja alla kombineeritud u raud, mis diagonaalis põhja alt tüüri alumisse tippu jooksis. See oli aja jooksul kõveraks sõidetud ja muidu kole. Tegin siis selle asemele lattrauast (130 x 12 mm) midagi kiilutaolist.
Mingil ajal, kui ilm oli eriti nigel ja väljas üldse tegutseda ei kannatanud, siirdusin töökotta ja lõikasin vineerist välja kokpiti sisevoodri tükid. Originaalis on need plastikust. Toon puiduga metallpaati veidi hubasust.
Ja nüüd täna jõudsin siis niikaugele, et sain vasaku parda reelingu enamvähem kokku. Reelinguga mässamine on asualt öeldes mind päris tõsiselt proovile pannud. Et ilma joonisteta tabada enamvähem õigeid proportsioone, et üldse seda toru viisakalt painutada ja siis soovikohaselt kohapeal kokku punktida - kuidas nüüd öeldagi -väga rahulikult peab tegutsema. Isa aitas pulkasid kinni hoida ja keevitada, kahest käest ei jätku kuidagi.
