Niisiis krundiks katsin pinna valge epoksüüdvärviga. Värvi kulu oli 3 kg. Värvisin küllalt paksu värviga ning ühe suht uue, kuid väga odava püstoliga, mille düüs oli lootusetult alamõõduline. Kompressori jõudlus oli ebapiisav ja seetõttu pole ma kunagi varem nii kaua midagi värvinud.
Peale paaripäevast värvikuivamist vedisin kohale veel ühe kompressori. Mõlemad kompressorid on ise kokku pandud. Rohelise tegi paps vist oma 15 - 20 aastat tagasi, kasutades ikarus bussi kompressorit, ca 2 kw mootorit ning õhupaak pärineb elektrirongi reisivagunilt, kui ma ei eksi. Sinise panin ca 2 aastat tagasi kokku tavalisest propaaniballoonist, 3 kw mootorist ja pump pärineb vist zil lt. Jäin korraks mõttesse, et kuidas ma seda gaasiballooni nii keevitasin, et orbiidile ei lennanud aga nüüd meenub, et lasin vist paagi vett täis.
Igatahes ühendasin need kaks nüüd omavahel kokku ning jõudlus paranes tunduvalt. Survet näitas kuni 8 atti.
Tegin ka püstolivahetuse. Tõin kapist välja vana ja hea, kadaka autoturult üheksakümnedtate keskpaigas ostetud vene värvipüstoli, kraapisin ja puhastasin vanast värvist ning kindel kvaliteet oli tagatud.
Tõstsin tsingitud reelingud edvistamise mõttes kohale.
Mõtlesin alguses värvimistöö ühe jutiga valmis saada. Vaatasin siis aga äsjavärvitud, räsida saanud, üldsegi mitte sirgeid pardaid üsna virila pilguga ning tõin poest uue poti pahtlit. Täna määrisin vööritekile, mootori kapotile ja ahtriteki fragmentidele peaaegu kilo pahtlit peale ning paaril järgmisel päeval viin valgeks krunditud pindade sileduse uuele tasemele.
Lihtsalt pole sõnu, puhast verd eesti mees rammib end läbi vene alumiiniumi vile huulil. Missa ikka kosta oskad. Puhast tõugu imelugu.
VastaKustuta