Algatuseks lasin sireeni detailidele värvi peale. Jätsin need kuivama.
Siis võtsin karbist välja kummilaagri, pildistasin seda:
ning panin paika. Laager oli veidi pikem kui tarvis. Lõikasin otsast jupi maha:
Ja siiiiiiiis, ohohohooooo, tegin pildi sõuvõlli survelaagi alusest, mis oli juba paigas ning deidvudseadmest, mis samuti juba ootas. Sõuvõlli panin ka paika. Peab ütlema, et koos sõukruviga kaalub see oma 20 - 30 kg - igavene kolakas:
Nüüd toppisin deflonnööri, mis näeb välja selline,
deidvudseadme sisse. Paigaldasin pronksist surveseibi ning pingutusmutri:
Järgmisena torkasin survelaagri võlli otsa:
Ja siis ei olnudki enam muud, kui panin ka survelaagri tugipukid kohale:
Et aga sõuvõll viimati pukki paigast ei lükkaks (sest see kinnitub raamile ainult alt), selle vastu aitavad kaks lisatuge:
Üldine pilt jäi selline:
Paigaldamist ootab veel väike kardaanijupp, millest oskaja silm tunneb ära esiveolise sõiduauto poolassi. See on tublisti lühemaks tehtud ning otstesse treitud uued flantsid, mis sobivad sõuvõlli ja reduktori flantsidega kokku.
Mis siis kokkuvõttes toimus ?
Originaalis on selle kaatri reduktor kinnitatud jäigalt kere külge. Jäiga ühenduse tõttu kandub reduktori müra keresse ja kere omakorda võimendab seda nagu kõlakoda. Jäiga ühendusega on ka see teema, et reduktor tuleb paigaldada väga täpselt, et vältida murdmist võlli ja reduktori ühenduskohas.
Võtsin nõuks panna reduktor kummipatjadele ning ühendada sõuvõll reduktoriga lühikese kardaani abil. Kui aga reduktor on kummipatjadel, siis tuleb leida moodus, et sõuvõll ei kannaks enam pikisuunalist jõudu reduktorile. Kui kannaks, siis ta pressiks kummipatjad puruks ning reduktor nihkuks kohalt. (kogu kaatrit edasiviiv jõud rõhub pikisuunaliselt sõuvõllile. Täiskäigul võib see olla üsnagi märkimisväärne)
Samuti ei kannata kardaan pikisuunalist jõudu. Et kardaan ja reduktor pikkijõust vabaks saada, peab sõuvõlli kinni hoidma miski muu. Selleks sobib hästi survelaager. Kuid ka survelaagrit tuleb kuidagi kinni hoida. Survelaagri paigalhoidmiseks tegin vastava kanduri ning jagasin sellele rõhuva jõu ära nii ühtlaselt, kui sain.
Probleemiks oli see, et vahemaa deidvudi, survelaagri, kanduri ja kardaani mahutamiseks on ca 60 cm. Seetõttu ei saanud ma kasutada paatidel levinud deidvudilahendust, kus deidvudseade kinnitub paadi kere külge massiivse kummivooliku abil, tagades nii deidvudi elastsuse ja paralleelsuse võlliga kummivooliku paindumise läbi.
Pidin deidvudi kinnitama jäigalt kere külge ning tegin selle nii lühikeseks kui võimalik. Et saada survelaager ja deidvuud täpselt ühele liinile, tegin survelaagri kinnituse kolmes suunas reguleeritava. (X, Y, Z, telg + mõningane sobitumisvõime siis, kui laager pole võlli suhtes täpselt 90 kraadi - seda võimaldab vastava ehitusega laagrikorpus)
Seetõttu sain esmalt kinni pingutada deidvudi tihendi ja nii sobitus survelaager ise omale kohale.
Niisiis ongi nüüd sõuvõllile mõjuv pikkijõud neutraliseeritud ja reduktor asetseb vabalt kummipatjadel.
Kogu protsess võttis tohutult aega. Milles asi ? Kokkupanek, nagu täna võis näha, ei võtnud üle nelja tunni.
Asi oli selles, et valmistasin kõik tükid ise. Üsnagi üksjagu aega kulus nuputamisele. Järgmisena hankisin vastava koguse latt - ja nurkrauda. Nendest valmistasin vastavad detailid, lasin need kuumtsinkida, siis värvisin. Tellisin sobiva survelaagri, ostsin vajalikud poldid, mutrid. Sõuvõlli lasin uue valmistada. Ostsin õiges mõõdus, kalibreeritud roostevaba võlli, millele Hiiumaal, Suursadama laevaremonditöökojas koonused ja kiilusooned otstesse tehti. (Tavapärast treipinki kasutada ei saa, kuna võlli ei lähe pikkuse poolest pinki)
Mingit varasemat kogemust mul sarnase asjaga ei ole. Jääb vaid pöialt hoida, et lahendus ikka töötab.
