Juurdlesin reversit vaadates ja käike plõksutades oma tunnikese. Ning võtsingi nõuks asja uuesti maha võtta. Keerasin mutrid lahti ja punnitasin ta "masinaruumist" kokpiti põrandale. Kuigi korpus on sel alumiinimust, on see siiski sigaraske. Peal on tal birka, mis ütleb, et kogu jõuseade kaalub 580 kg. Mootoril birka ütleb "peamasina" kaaluks 460 kg. Kui kardaan maha arvata, mille kaal võib olla kuskil 15 - 20 kg, siis peaks revers kaaluma umbes 100 kg ringis. Igatahes on ta liiga raske süllevõtmiseks ning mööda redelit allajalutamiseks. Küllap tuleb keegi varsti ikka kaatrit uudistama ja tema minu abimeheks saabki :)
Väänlesin täna mootoriruumi uudistama hooratta mahamonteerimise võimalusi. Üldine plaan on olemas, vist saabki kätte. Enne seda tahan aga teha katse ilma kardaanita. Viimane on piisavalt suur, et olla potentsiaalne vibratsiooniallikas. Kui kardaani eemaldamisega vibra kaob, siis on põhjus selge. Kui ei kao, võtan ikkagi hooratta maha, teen vaheflantsi ning võibolla proovin seda tasakaalustada kummipingis.
Ja üks mõte on veel. Kangutasin ja loksutasin mootorit ning mis ma täheldasin.....minumeelest on mootoripadjad täiesti surnud. See 460 kg pole ka mingi selline raskus, et see patjadel võdiseda ei võiks. Mootor istub omal kohal aga nagu valatult ja sõna valatult ei ole siin positiivses tähenduses. Niisiis peaks patjade asendamisega ka pilt pehmemaks minema.
laupäev, 5. november 2011
reede, 4. november 2011
Järeldused mootorist.
Katsetasin veel mootorit. Aiakastmisvoolikust võtsin jahutusvee, mida paat muidu merest võtaks. Seetõttu ülekuumenemise ohtu täna ei olnud.
Õigupoolest enne seda kimbutas mind käivitusprobleem - jälle paks valge suits ja tohutu käiamine. Küünlad tundusid kahtlased ja võtsingi need maha. Kõik osutusid töökorras olevateks, kuid siiski ei töötanud. Ka vool tuli peale. Selgus, et küünalde kontakti takistas jällegi oksiid - seda leidub ilmselt kõikide kontaktide ja klemmide vahel.
Toimivate küünaldega oli külmkäivitus täitsa okei. Foorumitest loetud õudusjutud, et alla + 20 kraadi ongi raske käivitada, noh, õnneks on see jama.
Kui mootor pöördesse ajada (see on küll veidi allegooriline väljend 1800 p/min kohta) siis ilmub välja vibra. Mitte küll tugev, kuid ta on täitsa olemas. Teadagi on see täiesti mage lugu kuuesilindrilise kohta, mis peaks käima nagu siidi. Tõenäoliselt loperdab seal tasakaalustamata hooratas aga kuidas seda ilma väntvõllita tasakaalustada? Kätte (hooratast) ka ei saa, ainult koos mootori mahavõtmisega.
Teine asi on revers. Up on see, et kast on viisakalt vaikne - andsin täna võllidele vunki ja niisutasin ka kummilaagrit. Kõik oli ok. Aga see käigu sisselülitamine ei lähe kohe mitte. Tagurpidi töötab ideaalselt. Ei mingit kronksu. Edasikäik tuleb piiiiiiikapiiika meelitamise ja raginaga, kui pole südant täiega kangi põhja virutada. Paha on mõelda, mida hammasrataste nukid samal ajal üle peavad elama. Njah, tuleb vist sõnu süüa ning revers ikkagi maha kangutada.
Ühtlasi tuleks muuta selle fiksaatori konstruktsiooni, mis käiku sees hoiab. Reversi sünkronisaatorite vedrud asendasin veidi tugevamatega. Sujuvama lülituse huvides. Kuigi see õigustab end hetkel vaid tagurpidi käigu osas, on ilmselt suund õige. Teine pool nendest vedrudest on see, et sisselülitatud käigu puhul püüavad vedrud käiku uuesti välja lükata, kuna nad on siis täiesti kokkupressitud asendis. Fiksaatoriks on aga vaid üks vedrust ja kuulist koosnev moodustis, mis sellele survele kuidagi vastu seista ei suuda. Nüüd on selline tunne, et võibolla installin käigukangi varre külge midagi eebli taolist ning teen nii, et see hakkab juhtima riivi, mis lukustab käigukangi konkreetselt mingisse asendisse - tagasi/neutraal/edasi.
Tegin veel tähelepaneku, et radiaator (vesi vesi tüüpi soojusvaheti) lekib. Silindrilise moodustise otsakaan on ilmselt rebenenud, kahtlustan jääd. Võtan maha, keevitan, panen tagasi.
Videod töötavast mootorist. Siin ja siin
Õigupoolest enne seda kimbutas mind käivitusprobleem - jälle paks valge suits ja tohutu käiamine. Küünlad tundusid kahtlased ja võtsingi need maha. Kõik osutusid töökorras olevateks, kuid siiski ei töötanud. Ka vool tuli peale. Selgus, et küünalde kontakti takistas jällegi oksiid - seda leidub ilmselt kõikide kontaktide ja klemmide vahel.
Toimivate küünaldega oli külmkäivitus täitsa okei. Foorumitest loetud õudusjutud, et alla + 20 kraadi ongi raske käivitada, noh, õnneks on see jama.
Kui mootor pöördesse ajada (see on küll veidi allegooriline väljend 1800 p/min kohta) siis ilmub välja vibra. Mitte küll tugev, kuid ta on täitsa olemas. Teadagi on see täiesti mage lugu kuuesilindrilise kohta, mis peaks käima nagu siidi. Tõenäoliselt loperdab seal tasakaalustamata hooratas aga kuidas seda ilma väntvõllita tasakaalustada? Kätte (hooratast) ka ei saa, ainult koos mootori mahavõtmisega.
Teine asi on revers. Up on see, et kast on viisakalt vaikne - andsin täna võllidele vunki ja niisutasin ka kummilaagrit. Kõik oli ok. Aga see käigu sisselülitamine ei lähe kohe mitte. Tagurpidi töötab ideaalselt. Ei mingit kronksu. Edasikäik tuleb piiiiiiikapiiika meelitamise ja raginaga, kui pole südant täiega kangi põhja virutada. Paha on mõelda, mida hammasrataste nukid samal ajal üle peavad elama. Njah, tuleb vist sõnu süüa ning revers ikkagi maha kangutada.
Ühtlasi tuleks muuta selle fiksaatori konstruktsiooni, mis käiku sees hoiab. Reversi sünkronisaatorite vedrud asendasin veidi tugevamatega. Sujuvama lülituse huvides. Kuigi see õigustab end hetkel vaid tagurpidi käigu osas, on ilmselt suund õige. Teine pool nendest vedrudest on see, et sisselülitatud käigu puhul püüavad vedrud käiku uuesti välja lükata, kuna nad on siis täiesti kokkupressitud asendis. Fiksaatoriks on aga vaid üks vedrust ja kuulist koosnev moodustis, mis sellele survele kuidagi vastu seista ei suuda. Nüüd on selline tunne, et võibolla installin käigukangi varre külge midagi eebli taolist ning teen nii, et see hakkab juhtima riivi, mis lukustab käigukangi konkreetselt mingisse asendisse - tagasi/neutraal/edasi.
Tegin veel tähelepaneku, et radiaator (vesi vesi tüüpi soojusvaheti) lekib. Silindrilise moodustise otsakaan on ilmselt rebenenud, kahtlustan jääd. Võtan maha, keevitan, panen tagasi.
Videod töötavast mootorist. Siin ja siin
teisipäev, 1. november 2011
Vol 2 - mootor käivitus.
Ei teagi, kas kirjutada muljetest või siis asjast.
Üldiselt mulje on selline, et käigu perse kõik need bemaritega lollpead linnavahel, kes rõngastulede abil oma riista pikendavad. Minu riist on nüüd vähemalt kilomeetri pikkune, mind ei huvita.
Kronoloogiliselt alustades, enne dramaatilist pikenemist, oli asi järgmine: Kruvisin starteri külge, lasin paaki pool kankut kütust, valasin filtrid täis, pumpasin ja õhutasin, nii et küll sai. Lõpuks jõudis kütus pihustiteni. Leidsin eelmisel aastal mootorit uurides selle küljest dekompressiooniklapi, nüüd oli seda õhu väljaajamiseks hea kasutada.
Paugust asi muidugi käima ei läinud. Törtsus ja prõgises ning ajas niisuguse suitsupilve välja et lausa lust vaadata. Kui lõpuks puhtaks käis, kadus suits ära ning naabrimaja tuli ka nähtavale.
Jahutuses on tal kaks kontuuri. Valasin siseringi vett täis ning ei muretsenud, et kohe üle kuumeneb. Silmanurgast jälgisin vanu termomeetreid - midagi need näitasid.
Kui mootor enamvähem ühtlaselt käima jäi, lükkasin käigu sisse. Abimees kastis voolikust sabalaagrit. Ja kujutad ette, revers ei teinud mingisugust häält - täielik vaikus. Ei teagi, kas siis kui vedu taga, on ka nii. Selge on see, et reversi kummipadjad asja halvemaks ei ole teinud. Kogu see kupatus - kardaanid, sõuvõll, kõik pöörles mõnusas vaikuses.
Teine tähtis küsimus oli see, et kuidas käik sisse läheb. Venemaa strizimeeste foorumis võttis üks naljamees käigu lülitamise väga lihtsalt kokku. Kirjutas - kui meie lahest/sadamast hakkab Striz väljuma, teavad seda kõik ümberkaudsed - käigu lülitamishetkel kuulduva tohutu raksaka järgi.
Proovisin siis ka. Lükates vaikselt ja järsult ja keskmiselt. Peab ütlema, et märkamatult sadamast lahkumine on tõesti mõnevõrra komplitseeritud. Huvitaval kombel läks tagurpidi käik sisse palju pehmemalt, võiks öelda et sujuvalt. Edasikäigu puhul vaatasin, et sünkronisaator ei suutnud sõuvõlli kaasa haarata ja kui toimus lülitus, siis ikka päris kuuldavalt. See on kasti sisemine värk ja ega ma seda enam lahti võtma ei hakka. Mootori tühikäigupöörded lasen nii madalale kui saab ja pole probleemi.
Üldiselt võib rahule jääda, tegelikult enamgi veel, ma olen vägaväga rahul.
Videot ei teinud, kuid teen peatselt. Enne kõrvaldan mõned õli -, jahutusvee - ja kütuselekked. Praegu pole pilt just kõige puhtam :)
Ehk veel natuke muljetest ? Ühesõnaga, kui mootor käib, siis seda on ikka tunda. Tühikäigumõmin on mõnusalt madalatooniline, on tunda pehmet vibratsiooni, kuid peamine peitub mootori iseloomus. See läheb kaatri kujuga täielikult kokku ja ütleb üsna konkreetselt - te võite siin mind värvida ja lakkida, õpetada ja juukseid kammida, see on ehk isegi okei. Aga tegelikult olen ikkagi mõnusalt rämedakoeline koll, mul on oma iseloom ja arvamus - arvestage parem sellega.
On ju selge, et nii ongi kõige parem.
R6.
Üldiselt mulje on selline, et käigu perse kõik need bemaritega lollpead linnavahel, kes rõngastulede abil oma riista pikendavad. Minu riist on nüüd vähemalt kilomeetri pikkune, mind ei huvita.
Kronoloogiliselt alustades, enne dramaatilist pikenemist, oli asi järgmine: Kruvisin starteri külge, lasin paaki pool kankut kütust, valasin filtrid täis, pumpasin ja õhutasin, nii et küll sai. Lõpuks jõudis kütus pihustiteni. Leidsin eelmisel aastal mootorit uurides selle küljest dekompressiooniklapi, nüüd oli seda õhu väljaajamiseks hea kasutada.
Paugust asi muidugi käima ei läinud. Törtsus ja prõgises ning ajas niisuguse suitsupilve välja et lausa lust vaadata. Kui lõpuks puhtaks käis, kadus suits ära ning naabrimaja tuli ka nähtavale.
Jahutuses on tal kaks kontuuri. Valasin siseringi vett täis ning ei muretsenud, et kohe üle kuumeneb. Silmanurgast jälgisin vanu termomeetreid - midagi need näitasid.
Kui mootor enamvähem ühtlaselt käima jäi, lükkasin käigu sisse. Abimees kastis voolikust sabalaagrit. Ja kujutad ette, revers ei teinud mingisugust häält - täielik vaikus. Ei teagi, kas siis kui vedu taga, on ka nii. Selge on see, et reversi kummipadjad asja halvemaks ei ole teinud. Kogu see kupatus - kardaanid, sõuvõll, kõik pöörles mõnusas vaikuses.
Teine tähtis küsimus oli see, et kuidas käik sisse läheb. Venemaa strizimeeste foorumis võttis üks naljamees käigu lülitamise väga lihtsalt kokku. Kirjutas - kui meie lahest/sadamast hakkab Striz väljuma, teavad seda kõik ümberkaudsed - käigu lülitamishetkel kuulduva tohutu raksaka järgi.
Proovisin siis ka. Lükates vaikselt ja järsult ja keskmiselt. Peab ütlema, et märkamatult sadamast lahkumine on tõesti mõnevõrra komplitseeritud. Huvitaval kombel läks tagurpidi käik sisse palju pehmemalt, võiks öelda et sujuvalt. Edasikäigu puhul vaatasin, et sünkronisaator ei suutnud sõuvõlli kaasa haarata ja kui toimus lülitus, siis ikka päris kuuldavalt. See on kasti sisemine värk ja ega ma seda enam lahti võtma ei hakka. Mootori tühikäigupöörded lasen nii madalale kui saab ja pole probleemi.
Üldiselt võib rahule jääda, tegelikult enamgi veel, ma olen vägaväga rahul.
Videot ei teinud, kuid teen peatselt. Enne kõrvaldan mõned õli -, jahutusvee - ja kütuselekked. Praegu pole pilt just kõige puhtam :)
Ehk veel natuke muljetest ? Ühesõnaga, kui mootor käib, siis seda on ikka tunda. Tühikäigumõmin on mõnusalt madalatooniline, on tunda pehmet vibratsiooni, kuid peamine peitub mootori iseloomus. See läheb kaatri kujuga täielikult kokku ja ütleb üsna konkreetselt - te võite siin mind värvida ja lakkida, õpetada ja juukseid kammida, see on ehk isegi okei. Aga tegelikult olen ikkagi mõnusalt rämedakoeline koll, mul on oma iseloom ja arvamus - arvestage parem sellega.
On ju selge, et nii ongi kõige parem.
R6.
pühapäev, 30. oktoober 2011
Mootori käivitamine. Vol 1
Laenasin kaks pirakat akut. Vedisime need kahekesi pardale. Olid päris rasked.
Elektrivool läbis tõrgeteta kõik takistused, jõudis starterini välja aga starter va reo ei teinud kõssamagi. Harjade katte alt avanev vaatepilt oli oksiidine. Ei hakkanudki siis rohkem mässama - võtsin starteri maha ja lasen Hiiu kuulsas starterivärkstoas selle korralikul üle käia.
Elektrivool läbis tõrgeteta kõik takistused, jõudis starterini välja aga starter va reo ei teinud kõssamagi. Harjade katte alt avanev vaatepilt oli oksiidine. Ei hakkanudki siis rohkem mässama - võtsin starteri maha ja lasen Hiiu kuulsas starterivärkstoas selle korralikul üle käia.
Tellimine:
Postitused (Atom)