Auto elektriskeemist erineb paadi oma selle poolest, et siin ei kasutata paadi korpust elektrijuhina. Teoreetiliselt oleks see ju võimalik. Alumiinium on väga hea elektrijuht. Tegelikkuses tuleb elekrivool kerest aga täielikult isoleerida, et vältida kere hävinemist elektrolüüsiprotsessi läbi. Mul ei ole asja olemus päris selge, kuid põhimõte peaks olema selline, et kere muutub anoodiks ning hakkab merevees molekule kaotama. Selle tulemusena jääb alumiinium tasapisi õhemaks ning omandab lõpuks närtsinud kobrulehe sarnase välimuse. Kuid isegi ilma elektrita on alumiiniumil soolases vees kalduvus oksüdeeruda. Selle vältimiseks kasutatakse kere küljes tsingist valmistatud kaitseanoode. Kui anood on kerega kontaktis ja vee all, siis esmalt hakkab hävinema tsinkanood. Kere on niikaua kaitstud, kuni tsinkanood ennast ohverdab. Teatava kere pindala juures peab olema piisava massiga anood, sestap peab neid jälgima. Sellel kaatril on ahtripeegli küljes kinnituskohad kahe anoodi jaoks.
Õigupoolest servapidi on elektrolüüs põhjuseks, miks ma küllalt kaua juurdlesin näidikute üle. Nimelt on sel paadil originaalis näidikud mehaaniliste ajamitega, kuid näidikud on päevinäinud ja osaliselt rikkis. Uusi samasuguseid pole aga kuskilt võtta.
Niisiis on kaatri armatuurlaual kõik näidikud peale tahhomeetri ja ampermeetri mehaanilised, mis tähendab seda, et elektriga pole neil mingit pistmist. Aga ma ei leidnud kuskilt piisavalt pika sabaga, st piisavalt pika kapillaartoruga uusi näidikuid.
(Kapillaartoru asendab juhet näidiku ja anduri vahel. Kapillaartoru on imeväikese ristlõikega toru, mis on näidiku küljes ja mida ei saa sealt ära võtta ega vahetada. Vähemalt vene toodangu puhul. Torus on kas vedelik või gaas, mis anduris kas paisudes või kahanedes mehaaniliselt näiduki osutit liigutab. See on väga lollikindel süsteem, kuid nagu öeldud, selliste kapillaaridega näidikuid, mis armatuurist mootorini ulatuksid, mina ei leidnud)
Otsustasin näidikud asendada elektrilistega. Et vältida keresse mingisugustki vooluleket, teen kõikidele anduritele voolu mittejuhtivast materjalist vahetükid, millega andurid seadmetest elektriliselt ära isoleerin. Jutt käib mootori õlirõhu, mootori jahutusvee temperatuuri, mootori õli temperatuuri ja reversi õli temperatuuri anduritest.
Kuid tagasi skeemi juurde.
Sealt on näha, et vooluallika juurest tarbija juurde läheb kaks juhet. Ning ka lüliteid on iga tarbija juures kaks, mis tähendab seda, et tarbija on väljalülitatud olekus tõesti vooluallikast täielikult lahti ühendatud.
Aga veel.
Mulle oli suureks üllatuseks, et skeemil paistab olevat elektriliselt juhitav dekompressiooniklapp. (kõige parempoolsemad lülitid) Reaalses elus peaks see tähendama lülititega juhitavat elektrimagnetit, mis dekompressiooni hooba liigutab.
Meenub, et käivitamisega oli küll tõesti nii, et mõnikord ei jaksanud starter hästi vedama hakata, kuid kui hoog oli sees, siis pööritas mootorit üpriski nobedalt. Muidugi oleks starteril kergem alustada avatud klappidega mootori vedamisest ning siis jätkata juba täiskoormusel kuni käivitumiseni, nagu see ka mõnedel traktoritel on kombeks. Pealegi säästab see viis ka mootorit. Nimelt ilma kompressioonita starterit rakendades tekib mootoris õlirõhk väntvõlli liugpindadele ning samal ajal ei mõju kepsudele märkimisväärsed jõud. See kehtib muidugi kõikide liikuvate osade puhul. Kui rõhunäiduk rõhku näitab, vabastatakse dekompressiooniklapp ning mootor käivitub. Nii on siin mitu plussi mängus - võidus on akud, starter ning mootorgi.
Üsna pikalt nuputasin, et kuidas saab nii olla, et kaatril puuduvad elektrikaitsmed. Niisugune asi pole ju võimalik.
Lõpuks leidsin internetisügavustes tuhnides valguskiire. Tuleb välja, et lülitid pole mitte tavalised klõpsutajad, vaid bimetallülitid. Lühise korral lüliti bimetall kuumeneb ning lülitab end ise välja. Liiga lihtne, et kohe taibata :)
