uus mootor

Pivarootsis idanema hakanud mõte välistas kategooriliselt igasuguse läbikäimise ühesilindriliste diiselmootoritega.
Muide, paar sõna siiski paljukannatanust. Tegu oli saksa DV toodanguga, mille võimsust 5,8 kw. Pöörete arvu ei mäleta, ehk oli 3000 ? Sõuvõlli käitas ta läbi Poolas toodetud reversi, mis ise ka ei olnud teab - mis - kingitus. Samuti üsna häälekas riist. Plusspoolelt võiks tuua väga sujuva lülituse - ei mingit raginat või muidu kahtlast häälitsust. Aga ka revers sai pinsile. Saksa - Poola mehaanika asemel on paadipõhjas koha sisse võtnud jaapani tehnika. Tegu on Suzuki pisibussi mootoriga. Jõud kantakse üle sõuvõllile läbi käigukasti. Nii on nüüdsest paadil 4 edasi ja 1 tagasikäik. Mõistagi tuleb kasutusele neljast käigust vaid üks. Milline neist, seda pole viitsinud välja arvutada. Kruvi sammu, mootori võimsuse, ülekandearvude ning paadikuju järgi võiks mingi ennustuse teha kuid teisalt ütleb lõpliku sõna ikkagi tegelik elu. On võimalus, et optimaalne jääb äkki kuskile kahe käigu vahele. Kuid....glissi see alus nagunii ei lähe, sestap komakohti pole vist vaja arvestada ?
Jahutusega oli pisut nuputamist. Kaalumisel oli variant veealusest radikast, siis kahekontuurilisest radikast ning kõige lõpuks lihtsalt tavalisest autoradikast. Kuna see mahtus päris täpselt tüürimehe istme alla ja seeläbi mingit otsest lisaruumi ei hõivanud, tundus nii kõige mõistlikum. Pealegi on nüüd tagaiste istmesoojendusega. Mootor on eelmisest põkatsist ka palju madalam - võibolla isegi poole, mis viib raskuskeset meeldivalt allapoole. Ning vibrat pole ollagi. Nii uus bensumootor (tegelikult ikkagi juba kasutatud) , kui ka diiselvibraator olid kummipatjadel, sestap on hea võrrelda. Üldse närib väike kahtluseuss, et kas dislaga oli ikka kõik korras. Võibolla oli hooratas näiteks valesti otsa pandud - võibolla oli hooratta kiil puruks ning see oli ise paigast nihkunud. Kuidagi raske on uskuda, et niisugust asjandust, mis garaazipõrandal käivitades lihtsalt putku tahtis pista, et sellist kusagil mõistlikult kasutada saaks. Või ehk teispool Berliini müüri ehitati mootoreid ikka väga teistmoodi ?

paat vette

Kuna need postitused tulevad riburadapidi takkajärgi, siis olgu täpsustuseks öeldud, et vettelaskmine toimus augustis 2009 aastal Pivarootsi sadamas läänemaal.


Esialgu paat lekkis nagu puupaat ikka aga pikalt muidugi ei kannatanud sadamas kügeleda. Ajasime "mootori pöördesse ja lendasime" lahele. Jutumärgid pole siin juhuslikud. Vahel tunned pettumust ja vahel kohe päris suurt pettumust. Minu sisemised läbielamised tulenesid asjaolust, et me imeilus paadikene oli küll silmale igati kena vaadata aga edasi ei tahtnud ta liikud teps mitte. Selgelt oli uus vint selle mootori jaoks liiga raske. Samas, kui mootorikesest kõik välja pigistada, liikusime gps järgi kohati 10 km/h - või oleks kohasem öelda 5,5 sõlmega.



Ehk ongi see sellise kere jaoks optimaalne kiirus, kuid kui see saavutada kõrvulukustada müra, madalalt mööda vett roomava tahmalondi ning vibratsiooni hinnaga, mis kõike kahekordselt nägema raputab, siis minu kujutelm mereidüllist kaunil lahesopil oli pisut teine.

hakkab valmis saama

Nagu igasugune nokitsemisetöö muistegi, võttis asi ikka oma neli korda rohkem aega, kui algselt plaanitud. Kuid mitme kaasosalise ühise jõupingutuse tulemusena hakkas paat kõige kiuste aina rohkem paadi nägu minema. Puitosadest on nendel piltidel uus põrand, mis käib osade kaupa lahti. Uus vööri - ja ahtritekk, uus mootorikate, tammised pardalauad - või kuidas neid kutsutaksegi - on vanast värvist puhastatud ning õilis puit seeläbi väärikalt eksponeeritud. Mootoril on uus sumbutajatoru, mis diisli vibratsiooni arvestades on edevalt sukaga kollektori külge ühendatud. Mootorikate avaneb hingedel, õrnalt "peaagregaadi" ülemist tippu riivates. Taga on uus ja natuke suurem alumiiniumtiivik, mida kaitseb nüüd massiivne raudvõru. Tegijate loetelu on kasvanud pikemaks. Eesnimepidi - Mihkel, Madis, Virgo, Margus, tõrvamisel lõi käed külge Tõnu ning Rene tõi kohale eelmainitud uue vindi.

uued puidust asjad

Hakkasime vaikselt uut sisu tegema, mis jõudis oma loomuliku rada pidi lõpuks tekilaudade vahetuseni. Uurisin mootorit lähemalt, puhastasin roostes plekid ning värvisin uuesti. Ja nagu etteruttavalt võib öelda, täiesti ilmaasjata. Natuke valus on meenutada fakti, et kulutasin generaatori installimesele päris mituteist kallihinnalist töötundi :) - tõsi, seda küll koos mõtlemisega.

Paadi tõrvamine

..käis nii: Ajasime tõrva raudanumas tuliseks. Tökat, mis tavatemperatuurli vaevalt kanistrist välja suvatseb venida, muutub tulisena veesarnaseks olluseks. Valus oli mõelda meestele, kes sellist kraami endale 800 aastat tagasi meie linnuste ees kraevahele said.... kui ikka said, kes täpselt teab.

Siis tegime nii, et üks sulatas vana tõrva parda pealt üles ja teine pintseldas tulist ollust kohe takkajärgi. Kas see täpselt nii peab käima, ei tea, aga teisalt, on siis teisi valikuid ?

puupaat

Tekitan siia lühikese kroonika senitehtust.
2009 aasta kevadel tõime Kaberneemest sellise puupaadi. 6 meetrit pikk, müüja sõnul 2003 aastal saaremal ehitatud, väikese, ühesilindrilise diiselmootoriga, üldiselt heas korras. Aga noh, natuke siit ju vaja kõpitseda ja natuke sealt ja...lõpuks päädis see ikkagi remondiga, mis vähest kõpitsemist kuidagi enam ei meenutanud. Kolmest kaasomanikust ja tähtsast reederist radikaalseim oli Mihkel, kelle miinimumprogrammi kuulus näiteks uus tammine tekilaudis ja muud asjad, kuni aerudeni välja vist. Väga keeruliste nõupidamiste käigus, milles oponeerisid peamiselt Margus ja Mihkel, õnnestus meil ühiselt tammefetishit natuke taltsutada.

Algatuseks tõrvasime ära kere. Muidugi mängisime alguses hoopis mõttega kogu kere vanast tõrvast puhastada ja siis hoopis lakkida aga tegelikkuses õnnestus meil erinevaid meetodeid katsetades vana tõrva ainult laiali ajada. Hiljem selgus, et ka tõrvatud pardad võivad olla üpriski kenad.

hoopis teine jutt - kaatri reevers

Uurisin kaatrit ning võtsin muuhulgas reeversi kaane pealt maha. Õli asemel oli sees mingi pruunikas ollus ja vesi. Varsti läheb vist külmaks ning jää võib reversi korpuse puruks pressida. Võtsin ta hoopis kaatrilt maha, harutasin laiali ja pesin jubinad puhtaks. Hammasrattad ja laagrid on heas seisukorras aga simmerlingid tuleks ära vahetada. Reversil on sees jahutusradikas. Millegipärast olid väljaviigud kinni pandud ning asi käis järelikul ilma jahutuseta. Kuidas jahutus töötab, see pole veel selge. Võibolla on selleks eraldi jahutusradikas aga võibolla on reversi jahutus ühises veeringes mootoriga. Kui saab joonised, siis näeb seda asja. Mõned pisiasjad tulid välja, mille saab nüüd ära teha. Käigufiksaator ei toimi ja võibolla hüppas kaatril käik vahel välja. Siis üks pisike vedruke kasti sisemuses on puruks ja kasti mõlemad kandurid olid lahti. Lülitusmehhanismi uurides hakkas silma, et vähemalt teoreetiliselt peaksid käigud sisse minema ilma raginata. Seal on kaks hiiglaslikku sünkronisaatorit mis peaksid veetava võlli enne lülitust kaasa haarama, st pöörlema panema, misjärel hammasrattad lülituvad üksteise hammastesse. Võibolla need sünkronisaatorid siis libisevad läbi. Mulle tundub aga, et asja saab selliseks tuunida, et raginat ei ole.

Keerutasin sõuvõlli ja selgus, et see on päris kõver. Tiivik jällegi ilma ühegi täkketa. Miks ta kõver siis on, seda ei tea. Peale reversi kokkulappimist mõtlen sõuvõlli lahti võtta, et see sirgeks rihtida.

Uurisin ka mootorit ning enda suureks rahulduseks tuvastasin, et see on tõesti uus. Mutrid, poldid on ilma keeramisjälgedeta, kõik on ilus ja jubinad omal kohal. Tunnilugejal on peal number 0040 :)