Kas on võimalik üles tähendada midagi mõistlikku, kasvõi natukenegi humoorikat või õpetlikku sellest, kuidas inimene liivapaberiga püüdlikult vana värvi konarusi siledamaks püüab lihvida ? Ilmselt mitte. Kuid esitlegem siiski asjaolu, et kaater on värvimisele lähemal kui eile. Kuid mis takistavad veel haaramast värvipüstolit, et kaunitarile väärikas kostüüm selga kihutada ?
Loetelu oleks järgmine:
1) Eeltöö pole veel päris valmis. On hulgaliselt nurgataguseid kohti, kuhu lihvijaga ligi ei pääse ning mis tuleb lihvida käsitsi. Tegin seda täna, hea trenn kätele.
2) Kajuti sisuni pole veel keegi jõudnud.
3) Aga milline oleks siiski värvikombinatsioon? Kui seni sai rakendada jõudu, siis nüüd on küll viimane aeg mõistuse ja maitsekuse etteasteks.
4) Kas peaksin nurisema, et teen seda peaaegu üksi - ei siiski mitte.
5) Ahaa, ilmad on veel külmad värvitöödeks, oleme järelikult graafikus :)
Paar pilti senieksponeerimata rakursi alt:
Täna veedetud tõhusad 4,5 tundi.
PS. Avastasin sabauimes pika prao. Paralleelselt sõuvõlliga. Pragu on nii suur ja läbiv, et peamiselt näib sabauim koos püsivat vaid harjumusest. Mõtisklesin päris pikalt, et mis nüüd siis teha. Uime kinnituspoldid asuvad otse mootori karteripõhja all. Milline fakiir sinna ligi pääseks, et see keevitaja lauale toimetada....aga.......mida kuradit....tulgu siis keevitaja uime juurde. Kas jätsin lisamata, et vaja läheb alumiiniumikeevitust ? Noh, nõuka ajal oli see muidugi samasugune tehnoloogiline ime nagu paljundusmasin, kui mitte enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar